Suva sokivabriku kauge minevik: „Iga kolmas eestlase jalg kannab Lerenmanni sokke“

Juudi kaupmeeste Lerenmannide perekond on pärit Lätist Tukumsist, see koht jäi kurikuulsa areaali sisse, kus impeeriumi võimud lubasid juutidel elama asuda. Lerenmanni isa, kes töötas väikelinnas õpetajana, asutas oma äri, sai peagi järje peale ja kolis perekonna Riiga ümber. Seal sündis 1888. aastal Eesti tulevane „sokikuningas“ Efraim Lerenmann.

Isa kauples kangaste, kõige kleidi õmblemise juurde kuuluva ja mitmesuguste aksessuaaridega ning äri õitses. Riias pidi Efraimi vanem vend David selle juhtimise lõpuks üle võtma. Efraim ise aga saadeti 1914. aastal Revalisse perefirma Eestimaa kubermangu esindust juhtima. Lerenmannid avasid poe päris linna südames, Väike-Karja tänava majas nr 1. Kõige järgi otsustades läksid asjad uues asukohas isegi paremini kui Riias. Kas sel põhjusel või poliitilistest ja sõjalistest asjaoludest tingituna ühines David esimese maailmasõja lõpus taas Efraimiga ja ostis perele isegi Müürivahe tänaval maja.

Noorem vend palus vahepeal Eestimaa kubermangu võimudelt luba asutada Tallinnas oma vabrik. Loa sai ta aga 1919. aastal juba iseseisva Eesti riigi käest.

Lerenmann hankis tooraine ja seadmed Saksamaalt ning meelitas sealt Eestisse ka kvalifitseeritud meistreid kohalikke töölisi koolitama. Juba 1920. aasta lõpuks töötas vabrikus 120 töötajat. 1923. aastal emiteeris Efraim Lerenmann tehase aktsiaid, et meelitada ligi investeeringuid, kuid säilitas kontrolli ettevõtte üle ja direktori positsiooni. Samal aastal hakati ehitama juba ettevõtte teist korpust.

Lerenmann ise end avalikkusele eriti palju ei näidanud. Oli isegi põhjust arvata, et tema raketina õhku sööstnud äril oli varjukülg. Näiteks saabus 1. septembril 1924 Tallinna sadamasse aurulaev Strasbourg. Selle trümmi kontrollimisel leidsid tollitöötajad masinaosade hulgast deklareerimata lasti, sealhulgas välismaist siidniiti. Põhjalikuma läbiotsimise järel selgus ka salakaubaveo ulatus: laevalt leiti arvele kandmata viskoosi, siidniiti, puuvillast lõnga, hõbedasi aasasid, villast ja puuvillast riiet, pidulikke lasterõivaid, marmorkujukesi, tikitud esemed, pitsi, klaashelmestest esemed, poolsiidkangaid jne. Veos, kuhu oli peidetud väärtuslikke esemeid, oli mõeldud just Rauaniidi tehase jaoks.

Salakaubavedu Lerenmanni nimega aga otseselt seostada ei õnnestunud. Kohus vaid konfiskeeris deklareerimata kauba ja määras Strasbourgi veose kohta tollideklaratsioonid esitanud Eesti laevanduse ja ekspedeerimise ühingu juhatusele suure rahatrahvi.

1927. aastal laiendati aktsionäride otsusel Rauaniiti uuesti. Efraim Lerenmann tellis uue mitmekorruselise tehase joonised ühelt Eesti juhtivalt insenerilt Eugen Habermannilt. Uue hoone ehitustööd jätkusid 1928. aastani, siseviimistlus kuni 1929. aastani. Välismaalt osteti kudumismasinad, automaatsed sukakudumismasinad, trikotaažimasinad ja muu uusim tehnika. Vabriku alumisele korrusele paigutati suur värvimisruum. Nüüd toodeti tehases krepdešiini, velvetit, Milano siidi, mantli- ja kleidikangaid, voodri- ja džemprikangaid, aga ka mitmesuguseid siidist, puuvillast ja villast trikotaaži aluspesu ja kleitide jaoks, pitsi, grenadiini ja palju muudki.

Reklaamilugudes uhkustas firma, et kui varem unistasid eestlased Pariisi kangastest, siis nüüd kannavad nad uhkusega kodumaiseid – odavaid ja kvaliteetseid. „Tänu härra E. Lerenmanni energiale on väikesest „käsitööettevõttest“ välja kasvanud suur vabrik selle sõna täies tähenduses,“ nentis ajaleht Päewaleht 1929. aasta detsembris, mil Rauaniit tähistas oma esimest, kümne aasta juubelit. Selleks ajaks töötas ettevõttes juba 330 inimest, plaanis oli laieneda 450ni.

Ent erilist kuulsust tõid Lerenmannile sokkide ja sukkade valmistamise tsehhid. Aastatel 1935–1940 eraldati nende tootmine isegi eraldi ettevõtteks Cotton. Muide, kaubamärgile nime andnud puuvillane lõng oli üks väheseid tooraineliike, mida Lerenmann Eestist ostis – seda tarniti Kreenholmi manufaktuurist.

Nagu Tallinna ajaloo uurija ja ajalooraamatute autor Josef Katz Delovõje Vedomostile rääkis, püüdis Efraim Lerenmann legendi järgi eesti keelt õppida ning seda veel täiuslikult oskamata koostas ise vabrikule kuulutusi. Selle tõttu juhtus naljakaid seiku: väidetavalt oli kuulutustesse trükitud: „Iga kolmas eestlase jalg kannab Lerenmanni tehase sokke.“

Kohe esimesse natsionaliseerimisele kuuluvate Eesti ettevõtete nimekirja 1940. aasta suvel kirjutati sisse Lerenmanni tehas. Tööstur ise jäi esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal vabadusse ja elas perega vaikselt Tallinna eeslinnas Nõmmel. Kõik muutus 1941. aasta talvel. 23. jaanuaril Efraim arreteeriti ja küüditati uurimisalusena Uuralitesse, Sverdlovski oblastisse, kus ta 23. märtsil 1942 laagris suri isegi kohtuotsust ära ootamata. Tema naine Fruma viidi kodust ära kuu aega hiljem, 18. veebruaril, ja saadeti abikaasast eraldi Irkutski oblastisse. Ta vabastati 1944. aastal, ilma et talle oleks süüdistust esitatud.

Töösturi Riias abiellunud vanema tütre Beatrissa Sverdlina tapsid sakslased 1942. aastal. Paari 1922. aastal Tallinnas sündinud poeg Aron Lerenmann sai Nõukogude võimude poolt süüdistuse sionismis ja küüditati Kirovi oblastisse, loa kodumaale naasta sai ta alles 15. märtsil 1958. aastal. Ta asus elama Kohtla-Järve kaevanduslinna, kus sai paar aastat hiljem kultuurikeskuse ja vene näiteringi juhiks. Nõukogude ajalehtedes nimetati teda teatrientusiastiks.

Eestisse naasis ka Fruma, ta suri 1990. aastal Tallinnas, napilt enne riigi iseseisvuse taastamist. Niipea, kui Eesti vabanes NSV Liidust, esitas Aron Lerenmann linnavalitsusele avalduse oma isa pärandi tagastamiseks. Ta pöördus võimude poole nõudmisega anda talle üle endise Rauaniidi tehase territoorium.

Ettevõtet ennast tundis selleks ajaks juba mitu põlvkonda tallinlasi kui tehast Punane Koit. Pärast teist maailmasõda vähendas tehas tootevalikut, keskendudes sukkadele, sokkidele ja kangale, kuid suurendas mahtu. Tippajal 1970. aastate lõpus tootis see aastas 13,5 miljonit paari sukki ja sokke ning 6,6 miljonit meetrit kangast. Kokku töötas ettevõttes sel ajal ligikaudu 1200 töötajat.

1991. aastal loodi Punase Koidu baasil riiklik aktsiaselts Suva (lühend sõnast SukaVabrik), mis peagi erastati. Uuteks omanikeks said ettevõtja Viktor Saarestiku ettevõtted, mis kontrollivad siiani OÜd Suva ja OÜd Tallinna Tekstiil. Kohtuvaidlused uute omanike, riigi ja Lerenmanni pärijate vahel kestsid ligi kaks aastakümmet. 1999. aastal Aron suri, jõudmata hüvitise saamist ära oodata. Osalise hüvitise suutis saada vaid tema lesk Olimpiada, seda juba 2008. aastal.

21. sajandil viis Suva vabrik tootmise täielikult Kadaka piirkonda Tallinnas ja ajalooline hoone Põhja puiesteel läks tagasi riigi kätte. 2018. aastaks muudeti Lerenmanni tehas kunstiakadeemia uue peahoone osaks. Hiilgava suka- ja sokimineviku mälestuseks asub kvartali kaugusel sellest Vana Kalamaja ja Kotzebue tänava nurgal Suva firmapood, Punase Koidu ja Rauaniidi järeltulija kaubamärk.