Kaspar Jõgeva: õpetajate palgaraha istub süsteemis

Hiljuti sattusin nägema gümnasistist sugulast saksa keelt õppimas. "Väga põnev," oli esimene mõte. Küsisin, kui kaua ta seda õppinud on. "Kolm kuud," vastas ta. Jagasin oma ausat arvamust, kuivõrd mõistlikuks selle õppimist pean, soovitades kaevuda saksa keelde pealaest jalatallani ka õppetöö väliselt või teha nii palju, kui rahuldavaks hindeks tarvilik.

Mind üllatas, et haridussüsteemi ressursikasutus on samasugune kui nullindatel keskkooli lõpetades. Toona alustasin gümnaasiumis kahe uue võõrkeele õpinguid. Ma ei tundnud kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks vastavalt 2,5 ja 1,5 aasta jooksul uue võõrkeele seda igapäevaselt praktiseerimata selgeks saanud, aga usaldasin õppekava.

Mõtlesin: küllap on õppekava strateegiliselt koostatud ja viitele õppides saab keel kesktasemel selgeks. Pool aastat pingutasin viitele. Siis mõistsin: siin pole mingit strateegiat.

11. klassis kulus uutele võõrkeeltele 10 tundi nädalas klassiruumis targa näo tegemisele ja kodutöödele. See ajaressurss võinuks kuluda mujale, millelegi, mis annab inimese arengule väärtuslikke seoseid. Selmet saksa keeles kolme püüda, võinuks keemias viit jahtida.

Mul pole andmeid: kui paljud vilistlased valdavad 10 aastat pärast lõpetamist kesktasemel võõrkeelt, mille omandamist gümnaasiumis alustati. Mul puuduvad ka andmed: kui suur osa valimist peab tagantjärele mõistlikuks nende keelte eksistentsi gümnaasiumi õppekavas. Kuid võiks pidada põhjendatuks, et riik vastava andmestiku koostaks.

Kui uurimistulemused peaks kinnitama hüpoteesi, et alles gümnaasiumis alustatud võõrkeeleõpet saab võrrelda merre vilja külvamisega, siis võiks küsida: kas võib pidada mõistlikuks, et haridussüsteem sellele oma ressurssi kulutab?

See asetub konteksti, kus kaasaegse lingua franca, inglise keele õpe üleriigiliselt lonkab. Pärast keskkooli saavutavad B2-taseme pooled eksaminandid, ülejäänud on võimelised töötama ja kõrgharidust omandama vaid emakeeles. Teisi võõrkeeli suudetakse selgeks õpetada kesktasemel üksikutes Eesti koolides, mille pedagoogiline struktuur on loodud teisiti, kus süvendatud keeleõpet alustatakse algklassides väikestes 10–20pealistes rühmades.

Aga erinevalt keeleõppele omasest püsivast seminarivormist antakse Eesti koolis 20pealistele auditooriumitele ka tunde, kus domineerivaks on loenguvorm. Kõik reaalainete tunnid pole praktikumid, vaid uut teooriat tutvustavad loengud, humanitaarainetest rääkimata.

Kossutrennis juhendab treener korraga 20 noort, aga kehalise tunnis on poisid-tüdrukud 10 kaupa eraldi. Ülikoolis antakse majandusteooria loenguid sh 18–19aastaste sajapealisele auditooriumile, kuid majanduse aabitsatõdesid loetakse keskkoolis viis korda väiksemates klassides.

Vastuargument suuremale auditooriumile? Väikses klassis on lihtsam korda hoida. Kindlasti. Kuid korra hoidmise määraja on õpetaja enesekehtestusvõime.

Mul on olnud au kogeda Alar Kilbi loengut Vanemuise ringauditooriumis. Ruum oli esmakursuslasi triiki täis. Kui lektor nalja viskas, siis auditoorium pahvatas ning jäi siis taas haudvaikseks. Lektor täitis akadeemilise rokkstaari kingad. Mitte, et iga õpetlane 400pealise publiku ees akadeemiliselt rokkida peaks suutma, kuid kümme korda väiksema publikuga võiks kirglik erialase pädevusega inimene hakkama saada. See optimeeriks ka õppejõu tööaega.

Mõõtkava tajumiseks: kui Eesti haridussüsteemist visata välja uute võõrkeelte õpe gümnaasiumis ja konsolideerida loenguvormiga tunnid 40–50pealistele auditooriumitele kokku näiteks 8.–12. klassini, peaks olema võimalik õpetajate koguhulka 20–30 protsendi võrra vähendada. Palgafond tõuseks 25–43 protsenti.

Eeltoodu asetub taustale, kus Eesti haridussüsteemi kulud on 5,9 protsenti SKTst, märksa rohkem kui näiteks Saksamaal, kel puudub eksistentsiaalne surve 3 protsendi suurusteks riigikaitsekuludeks SKTst.

IMFi andmeil on õpetaja palga algtase Saksamaal 1,26 korda suurem kui SKT per capita, Eestis on sama suhe 0,68. Teisisõnu, õpetajate madalapalgalisus pole valitsuse tegemata töö, vaid haridusministeeriumi senine valik kapitali allokatsiooniks.

Praktiliselt seab piirid suuremateks auditooriumiteks inimgeograafia. Kalamajast Kihnuni sama valemit ei rakenda. Aga 70 protsenti rahvastikust elab Tallinnas, kuldse ringi valdades või üle 10 000 elanikuga linnas. Viieaastase üleminekutsükliga oleks muutus realiseeritav. Esmalt testida avalikku arvamust.

Hüpoteeside kinnitamise korral teha koolidele ettepanek vabatahtlikuks kandideerimiseks pilooti, mille alusel võtab kool vastu tingimused, et uut võõrkeelt gümnaasiumist õpetada ei tohi ning õpilaste kontaktõppe koormus langeb. Koolis algab ümberehitus lagede-seinte lammutamise ja viimistlustööde osas nii, et 8.–12. klassini saaks ruume loengu- ja seminarivormi vahel roteerida. Vastutasuks saaks kool riigilt näiteks 30 protsenti kõrgema palgafondi õpetaja kohta.

Esimese keskkooli lennu järel saab riik langetada kaalutletud otsuse: kas muutust üleriiklikult laiendada või mitte.

Elevandile keset tuba on nüüd osutatud. Saab näha, mis sellest arvatakse.