Rene Frolov: toome Eesti kliimapoliitikasse ajujahi ja konkurentsi

Me saastame, jätkuvalt. Ja riik teenib sellelt saastamiselt tulu. Viimasel viiel aastal (2018–2022) teenis riik kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste (LHÜ) müügist miljard eurot ja pani sellest 50% ehk 100 miljonit aastas energia- ja kliimapoliitikasse.

Järgneval viiel aastal (2023–2027) loodab riik LHÜde müügist 1,5 miljardit eurot ja peab selle kõik ehk 100% panema energia- ja kliimameetmetesse. See on u 250 miljonit aastas ehk 2,5 korda rohkem kui seni. Moderniseerimisfondist võetakse veel 100 miljonit ehk kokku on kvoodiraha u 350 miljonit eurot aastas. Peenraha? Ei.

Aga kuhu raha läheb ja kes seda otsustab? Raske öelda. Näib, et otsustab valitsus ja Vihula mõisas, st riigieelarve strateegia läbirääkimistel. Mis kriteeriumite alusel otsustatakse? Veel raskem öelda. Seadus sätestab mingid piirid, aga need on nii üldised, et ei takista erakonnapoliitiliste või ainult valitsemissektori prioriteetide teenindamist.

Viimane näibki olevat see, kuhu kvoodiraha läheb: avaliku sektori (!) hoonete energiatõhusus, uued rongid, raudtee elektrifitseerimine, ühistransport, uus parvlaev jne. Valdavalt saab kvoodiraha avalik sektor. Miks? Kas siis ettevõtted ei pea heitmeid vähendama?

Hiljuti selgitas regionaalminister, et CO₂ kvoodiraha kasutamiseks „disainitakse“ lasteaedade ehitamist kliimameetmeks. Päriselt? Isegi kui see „disainimine“ on ELi reeglitega kooskõlas, siis see pole ju raha tõhus kasutus? Kas mõni teine kliimameede ei too sama raha eest heitmeid alla rohkem kui lasteaedade ehitamine? Usun, et toob.

Kvoodiraha otsustuskorras laiali jagamise asemel võiks toimuda kliimameetmete konkurents, st võistlus leidmaks parimaid era- ja avaliku sektori projekte, mis vähendavad võimalikult väikse kuluga võimalikult palju heitmeid. Võistleks eri kategooriad: (a) projektid, kus tehnoloogia on olemas ja võidaks kulutõhusus; (b) projektid, kus tehnoloogia vajab skaleerimist või lahendus arendamist ning seega mõjud avalduvad hiljem või pika aja vältel; (c) innovatsiooniprojektid, kus meie endi idufaasis suure potentsiaaliga ideed, tooted või teenused saaks nähtavust, juhendamist ja valituks osutumisel ka kapitali idee arendamiseks, testimiseks ja ellu viimiseks.

Ajaloost leidub näiteid, kus suletud süsteemi erainitsiatiivile ja ideedele avamine ja avalikele vahenditele avatud konkurentsi tekitamine on viinud heas mõttes revolutsioonini.

1990ndatel oli kosmos riikide pärusmaa. Siis korraldati Ansari X Prize’i võistlus: 10 miljonit dollarit lubati sellele eraorganisatsioonile, kes viib esimesena kosmosesse taaskasutatava mehitatud kosmoselaeva. 4. oktoobril 2004 tegi selle ära Microsofti kaasasutaja Paul Alleni rahastatud SpaceShipOne. Kosmos oli ühtäkki erasektori käeulatuses. Uus majandusharu oli sündinud.

Veel samal aastal allkirjastas president George W. Bush seaduse, mis nõudis erakosmoselendude järkjärgulist legaliseerimist ja NASA monopoli kaotamist, st riikide kontrollitud ja konkurentsile suletud ajastu lõppu ning uue, erasektorile ja konkurentsile avatud ajastu algust.

See oli murdeline hetk ja otsus. 2008 jõudis esimene erasektori arendatud rakett orbiidile, 2012 esimene erasektori kosmoselaev Rahvusvahelisse Kosmosejaama (ISS), 2015 katsetati edukalt korduvkasutatavaid rakette ja 2020 startis USA pinnalt esimene erasektori arendatud mehitatud kosmoselend, mis jõudis edukalt orbiidile, ISSi ja tagasi.

Saavutusele lisas sära asjaolu, et USA polnud oma jõududega astronaute kosmosesse saanud aastast 2011, mil NASA kosmosesüstik tegi oma viimase lennu. Pikalt kasutati venelaste Sojuzi.

Aastal 2000 maksti ühe kilogrammi orbiidile saatmise eest 18 500 dollarit ja täna 3000, st kuus korda vähem. Aastal 2000 tehti orbiidile u 80 starti, läinud aastal üle 200. Erasektori mahud kosmosesektoris on üle 350 miljardi dollari.

Kosmoselennunduse areng on peadpööritav ja seda veab erasektor. Jah, riikide toel ja nendega koostöös, aga ikkagi erasektor, tänu sellele, et turgu on avatud ja rahadele on konkurents.

Miks ei võiks sarnane fenomen kliimapoliitikas ja -sektoris korduda? Jah, planeedi Maa meie endi käest päästmine pole nii sütitav kui siit raketiga, kas või korraks, pääsemine. Kuid täiesti kindlasti sütitab see nutikaid, ambitsioonikaid ja hea kujutlusvõimega inimesi ja ettevõtteid.

Seega kutsun üles suunama suure osa Eestile laekuvast CO₂ kvoodirahast suletud ja valitsemissektori vajadusi teenivast süsteemist avatud ja soorituspõhisele „turule“ ning Ajujahi-sarnasele võistlusele. See suurendaks kliimameetmete tulemuslikkust ja tõhusust ning tooks uusi kasvuallikaid.

Avatud protsess ja avalik kajastus tõstaks Eesti inimeste keskkonnateadlikkust, tingiks kestlikke valikuid ja tooks rahva riigivalitsemisele lähemale. See inspireeriks noori, motiveeriks Eesti ettevõtjaid ja suurendaks üldist ettevõtlikkust ja ambitsiooni.

Vahel on vaja proovida midagi uut, et kollektiivsest tardumusest vabaneda – avatud ja avalik konkurents CO₂ kvoodirahale võiks olla just see „riigi“ reform ja ühiskondlik säde, mis meid august välja toob.