Tehisintellekt seljatab inimese aastal 2020

62-aastane Vinge on pensionile jäänjud San Diego ülikooli matemaatikaprofessor, arvutiteadlane ning ulmekirjanik. 1993. aastal tuli ta välja kuulsa manifestiga "Tehnoloogilise singulaarsuse tulek" - tehnoloogia areng jõuab ühel hetkel punkti, millest alates hakkab tehnoloogiline areng hakkab kulgema inimestele hoomamatul ning kujuteldamatul moel ning kiirusel. Selliste arengute tagajärjed on ettearvamatud.

Endiselt usub Vinge, et selline tulevik võib saabuda millalgi pärast aastat 2020.

Täpselt kümme aastat tagasi, 1997. aasta mais võitis IBM superarvuti Deep Blue maailma üht kõigi aegade parimat maletajat Garri Kasparovit. Kas see oli märk uut tüüpi intelligentsuse tulekust?

Deep Blue oli targasti programmeeritud, kuid edu tuli peamiselt arvuti riistvara arengu arvelt. Tulemuseks oli, et arvuti suutis olla kindlas valdkonnas inimesest parem. Tulevikus, tulenevalt nii tarkvara kui riistvara arengust on loota edu teistes intellektuaalsetes valdkondades.

Usute te endiselt tehnoloogilise singulaarsuse tulekusse?

Ma usun, et see on kõige tõenäolisem katastroofivaba areng, mida me lähikümnenditel näeme.

Kas interneti plahvatuslik levik kiirendab seda protsessi?

Jah. Singulaarsuse juurde on ka teisi võimalikke teid, kuid arvuti + kommunikatsioonid + inimesed pakuvad pakub häid võimalusi tulevasteks intellektuaalseteks edusammudeks.

Kui intelligentsed masinad lõpuks tulevad, siis millised nad on?

Tõenäoliselt vähem nähtavad kui praegused arvutid. Nad toimivad võrkudes ning protsessorid asuvad meie igapäevastesse masinatesse. Teisalt - nad võivad kaasa tuua märkimisväärseid muutusi meie maailmas. Mobiilsed robotid muutuvad juba enne singulaarsuse tulekut vägagi muljetavaldavateks - näiteks seadmed, mis on väledamad ja rohkem koordineeritud, kui lihast ja luust sportlased, seda isegi välitingimustes.

Kuidas me saaksime olla kindlad, et neil on südametunnistus?

Need olendid on nii öelda meie vaimsed lapsed. Aga nagu iga lapse puhul, on ka siin küsimus, milline on nende moraal, kui nad saavad täiskasvanuks. Võime loota parimat. Samas, risk peitub selles, et need "lapsed" on inimlastest palju tugevamad.

Stephen Hawking astus 2001. aastal välja geneetilise muundamise kaitseks - seda tuleb teha, suutmaks intelligentsete masinatega võistelda. Usute, et see on võimalik või üldse mõttekas?

Usun, et see on nii praktiline kui ka kasulik, aga samas samasugune murelaps nagu arvutitega seotud riskid.

Pikas perspektiivis ma ei usu, et bioloogia suudaks masinate arenguga sammu pidada. Teisalt on bioloogia jõuline teistes kohtades, kui masinad. Ellujäämiseks on vaja mõlemaid arendada ja säilitada.

Suudavad nanotehnoloogia, geenitehnoloogia ja kvantarvutid kujutada inimkonnale sellist ohtu, nagu on kirjeldanud endine arvutifirma Sun juht Bill Joy, öeldes: miks tulevik meid ei vaja?

Maailm ja universum on täis surmaohte. Tehnoloogia on mõnede nende ohtude põhjus, aga samas suudab kaitsta teiste eest. Arvan, et tehnoloogia iseenesest on elu kindlaim vastus jätkuvatele riskidele.

Juba praegu kasutab Pentagon Iraagis 5000 robotit - need valvavad linnu, kahjutustavad lõhkeaineid ning teevad luurelende. Järgmine samm oleks anda nende kätte relvad. See viib ju "Terminaatorini"?

See on mõeldav, kuid mitte põhjus robotite arendamisest loobumiseks. Vanamoodne tuumasõda või bioloogilised relvad on palju lihtsamad ja tõenõolisemad ning surmavad stsenaariumid kui "Terminaator".

Teie viimase romaani "Rainbows End" tegevus toimub aastal 2025, maailmas, kus inimesed lakkamatult guugeldavad, arvutid on riiete sisse õmmelud, kõikjal on sensorid. On see tõesti mõeldav tulevik?

See oli kõige mõeldavam ning katastroofivabam tulevik, mida suutsin ette kujutada.

See on pisut hirmutav, kas pole. Kas see pole mitte suur vandenõu inimvabaduste vastu?

Enne arvuteid uskusid inimesed, et arvutid on inimeste vabaduse suurimad vaenlased. Koos personaalarvuti tulekuga said paljud inimesed aru, et miljonid arvutid inimese kasutuses on kaitse türannia vastu. Nüüd uuel sajandil suudavad riigid võrke kasutada jälitamiseks ning enese maksmapanekuks. See on hirmutav.

Kuid üks mu ideid, mida üritasin raamatus "Rainbows End" edasi anda, oli see, et riigi kuritarvituste võimalus võib muutuda ebaoluliseks. Kuivõrd tehnoloogia muutub aina tähtsamaks, peavad riigid suutma pakkuda miljonitele vabaduse illusiooni, et inimesed oleksid õnnelikud ja loovad, et majandus oleks edukas. Üheskoos on need inimesed mitmekülgsemad ja leidlikumad ning ka rohkem koordineeritud kui ükskõik milline valitsus. Võrguandmebaasid ja sotsiaalsed võrgustikud annavad sellele trendile hoogu. Lõppkokkuvõtteks on see vabaduseillusioon tõelisem kui eales varem ajaloos.

Loe ka teisi Novaatori uudiseid.