Firma päästis 17 miljonit inimest vaesusest

Vastavalt ÜRO arenguprogrammile peab miljard inimest maailmas toime tulema vähem kui ühe dollariga päevas. Vaesus on seotud viletsa haridustaseme ja kehva tervisega, mis on omakorda seotud puhta vee nappusega. Kust sellise sasipuntra lahendamisel pihta hakata?

Üks väheseid optimiste on Paul Polak, kes hiljuti avaldas oma kogemustest raamatu „Vaesusest välja. Mis aitab, kui traditsioonilised lähenemised läbi kukuvad?” (Out of Poverty: What Works When Traditional Approaches Fail). Ta usub tõepoolest, et vaesusest on võimalik pääseda, ning lisaks sellele peab ta ka neid miljardit inimest potentsiaalseks ettevõtete poolt kahe silma vahele jäetud uueks turuks. Polaki optimism põhineb tema rajatud mittetulundusettevõtte International Development Enterprises (IDE) aastatepikkusel kogemusel. IDE poolt välja töötatud pumbad ja kastmissüsteemid on juba vaesusest välja aidanud 17 miljonit inimest, kirjutas BusinessWeek.

Polaki 1981. aastal rajatud IDE põhimõtteks on, et lahendused keerulistele probleemidele võivad olla lihtsad – lahendus vaesusele peab põhinema vaeste inimeste enda ettevõtlikkusel. IDE loogika on lihtne: vaesed on vaesed seetõttu, et neil pole raha; 800 miljonit maailma vaeseimat inimest teenivad endale elatist pisikestelt põllulappidelt; nad võiksid rohkem teenida, kui teaksid, kuidas kasvatada kõrgkvaliteedilist saaki; et seda teha, peaks neil olema võimalik muretseda väga odavaid töövahendeid – seemneid, väetisi, niisutusvahendeid – ning ligipääs turule, kus oma tooteid müüa.

Sellest lähtudes on IDE keskendunud väga odavate tööriistade väljaarendamisele ja tootmisele. IDE põhimõtteks on, et muretsetud töövahendite raha peab põllumehel olema võimalik tagasi teenida esimese aastaga.

IDE ei tegele ainult odavate toodete väljatöötamisega. Sellele lisaks püüavad nad aidata välja areneda kohalikul põllumajandusvahendite tootjate erasektoril. Näiteks kui IDE hakkas 1980. aastatel Bangladeshis pumpi turustama, värbas ta neli kohalikku ettevõtet neid tootma, pakkudes neile abiks oma head nõu. Lisaks pakuti programme, mille abil koolitati kaevupuurijaid pumpi installeerima ning õpetati pumpadest huvitatud talumeestele kõrgekvaliteedilise saagi kasvatamist.

Polak kirjutas: „Heategevusprogrammide juhid sattusid raevu, kui väitsin, et vaestele inimestele tuleks asju müüa pigem ausa turuhinnaga kui niisama annetada.” Kuid aastate jooksul on Polak näidanud, et tema lähenemine õigustab ennast. Ainuke jätkusuutlik võimalus vaesusega võitlemiseks on anda inimestele võimalus ise oma olukorda parandada; kohelda neid pigem ettevõtjate, mitte kerjustena.

Polak illustreerib oma mõttekäiku erinevate näidetega ebaõnnestunud traditsioonilistest vaeste abistamise programmidest. Näiteks Somaalia põgenike abiprogramm, mille käigus naised tootsid ja müüsid seepi, mis oli nii kallis, et ettevõte kohe pärast subsideerijate lahkumist hingusele läks. Programm, mis lubas tasuta annetada 20 000 pumpa, mis aga kunagi teoks ei saanud, küll aga kõik kohalikud pumbatootjad äritegevusest minema hirmutas. Käsipumpade annetamine, mille parandamist keegi enda peale ei võtnud, sest need ei kuulunud tegelikult kellelegi.

Iga Polaki poolt osutatud läbikukkumise kohta saaksid Maailmapanga ja ÜRO arenguprogrammi juhid kahtlemata välja tuua ka mõne muu programmi, mis on vaesust paiguti tõepoolest leevendanud. Kuid mis hinnaga? „Oleme viimase 42 aastaga arenguabina Aafrikasse investeerinud uskumatu summa – 568 miljardit dollarit – kuid selle tulemusena pole meil kuigi palju ette näidata,” ütles raamatus „Vaesusest välja” tsiteeritud Maailmapanga ametnik.

IDE tugevus seisneb aga tasuvuses. „IDE ja tema sponsorite koguinvesteering 25 aasta jooksul oli umbes 78 miljonit dollarit,” kirjutas Polak. „Sama aja jooksul investeerisid päevas dollari teenivad talunikud IDE tööriistadesse kokku 139 miljonit dollarit. Nende investeering tõi iga aasta kohta tagasi 288 miljonit dollarit uut tulu.” Selliste numbritega on raske vaielda.

IDE edulugu on tõstnud Polaki isemõtleja staatusest iidoli ja otsitud kõnemehe seisusesse. IDE tulemused on ettevõttele teeninud kaks granti Bill ja Melinda Gates’i fondist. Viimane neist, tänavusel Davosi maailma majandusfoorumil välja kuulutatud grant, tõi IDEle 27 miljonit, et nelja aasta jooksul laiendada oma niisutusprogramm ka Indiasse. Lisaks sellele on Polakil käsil projektid, millega pakkuda teenimisvõimalusi ka linnades elavatele vaestele. Ta sõnas: „Tahan võtta IDEga saadud kogemuse ning rakendada seda laiema probleemideringi lahendamiseks”.