Euroliit tahaks kriisile punkti panna

2009. aasta sügisest, mil Kreeka ootamatult suur eelarvedefitsiit euroala kriisivankri veerema lükkas, on Euroopa riikidel tulnud korraga nii jooksu pealt tuld kustutada, et rahustada paanikasse sattunud finantsturge, kui teha plaane pikemas perspektiivis, et edaspidi taolised kriisid ei korduks.

Homme algaval Ülemkogul peaks euroala remont ja kriisi terviklahendus finaali jõudma.

Lahendus on paras kirju rägastik erinevaid algatusi, pakette, suuniseid ja meetmeid, millesse on vahelduva eduga oma panuse andnud nii Euroopa Keskpank, Euroopa Komisjon, Euroopa Ülemkogu juhi Herman van Rompuy juhitud töögrupp, Saksamaa ja Prantsusmaa tandem, liikmesriigid ning liikmesriikide sisepoliitika ja valimistsüklid.

Ent ikka väidab Euroopa Keskpanga juht Jean-Claude Trichet, et euroala reformidega pole mindud piisavalt kaugele – ikka on poliitikutel veel liiga palju sõnaõigust euroalal range distsipliini jõustamisel ning ikka alles toetutakse liiga palju keskpanga erakorralisele kriisiabile.

Ikka püsivad Kreeka ja Iirimaa intressimäärad talumatult kõrgel ja jätkasid tõusu ka eile, sest nende riikide võlaprobleemidele pole veel usutavat lahendust. Ning järjest suurem on tõenäosus, et juba lähipäevil võib kriisiabi paluda järgmine euroala riik Portugal, kus käärivad sisepoliitilised pinged võivad viia valitsuse tagasiastumiseni.

Selget lahendust ei paista ka Euroopa pankade probleemidele– käimas olevad uued koormustestid on taas hinnatud liiga leebeks.

Hoopis omaette küsimus on, kaua jaksavad iirlased või kreeklased taluda säästukuuri ja majanduslangust, kui süveneb veendumus, et sellest võidavad vaid buumiajal liiga kergekäeliselt raha välja laenanud pangad. Sealhulgas Saksamaa ja Prantsusmaa pangad ajal, mil mõlema riigi valitsusjuhid püüavad survestada Iirimaad loobuma olulisimast konkurentsieelisest, madalast ettevõtte tulumaksust, et saada leevendust ELilt ja IMFilt saadud abilaenu tingimustes.

Pinged käärivad juba ka euroala kõige tugevamates riikides, mille õlule on langenud hädaliste väljaaitamise põhiraskus. Lisaks Saksamaale, kus kantsler Angela Merkeli partei on saanud valusa kaotuse mitmetel kohalike valimistel, on eurovastasus jõudsal tõusul Soomes. Populistlik Põlissoomlaste partei, mis taunib Soome osaluse suurendamist euroala abipakettides, on tõusnud lähenevate valimiste eel arvamusküsitlustes Koonderakonna järel teisele kohale.

Nii on euroala musterriigist saanud ootamatult pidur võlakriisi lahenduste kõnelustes. Eelkõige selles osas, mis puudutab euroala ajutise kriisifondi (EFSF) tegeliku laenuvõime suurendamist, kus Soome on keeldunud omapoolsete garantiide suurendamisest.

Nii võivadki poliitilistest pingetest saada järgmised karid, mis paberil paika saanud strateegia tõsiselt proovile panevad. „Jälgige ratifitseerimisprotsessi riikide tasemel,“ ütles Deutsche Banki analüütik Gilles Moec. „Soomes võib poliitiline tagasilöök olla veel vaat et kõige vihasem.“

Milles siis seisneb euroala terviklik kriisilahendus?

Mõjusam Stabiilsus- ja kasvupaktTegemist on 1996. aastast jõus kokkuleppega, mis fikseerib, et euroalal ei või eelarvedefitsiit ületada 3% liikmesriigi SKPst ning avaliku sektori võlg 60% SKPst. Kriisi puhkemiseni oli reegliks pigem kokkuleppe eiramine.

Euroopa Komisjon esitas läinud kevadel kuus ettepanekut (eurožargoonis sixpack) liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika tihedamaks koordineerimiseks ja rahatrahvideks, kui normist hälbivad riigid oma käitumist ei muuda. Siia raami käib ka aasta algusest käivitunud Euroopa semestri või poolaasta süsteem, kus liikmesriigid esitavad oma eelarvekavad enne parlamendis arutamist teistele liikmesriikidele võimalike parandusettepanekute tegemisteks. Eesmärk on tagada rangem järelevalve defitsiitide ja võimalike tasakaalutuste üle majanduses ning probleeme eos ennetada.

Uus on, et kui komisjon teeb ettepaneku kehtestada mõne riigi suhtes sanktsioonid, saab neid vältida vaid siis, kui enamus liikmesriike hääletab sanktsioonide kehtestamise vastu, mitte poolt nagu seni. Ning trahvi võib saada ka siis, kui riik oma võlakoormat (mitte üksi eelarvedefitsiiti) nõutud tempos ei vähenda.

KriitikaEuroopa keskpanga juhi Jean-Claude Trichet sõnul peaksid sanktsioonid jõustuma automaatselt.

Konkurentsivõime paktSaksamaa ja Prantsusmaa algatusel sõlmisid euroala riigid nn konkurentsivõime pakti, millega võivad liituda ka euroalast välja jäävad riigid.

Pakett visandab veelgi tihedamat majanduspoliitika alast koostööd ja reformide koordineerimist, mis puudutaks juba ka neid valdkondi, mis reeglina on iga liikmesriigi enda pädevuses. Näiteks ettevõtete maksubaasi ühtlustamine, eelarvedistsipliini nõude fikseerimine seadustes, pensionisüsteemide maksevõime kindlustamine, palgakasvu hoidmine samas tempos tootlikkuse kasvuga jne. Ühiselt on sõnastatud laiemad eesmärgid – kuidas sinna jõuda, on iga liikmesriigi enda otsustada.

Pakett oli eelkõige selleks, et rahustada Saksamaa avalikku arvamust, mis on pidanud „alla neelama“ Saksamaa suure panuse euroala kriisipakettides.

KriitikaKa selles paktis pole tõhusat sanktsioonide süsteemi – ikka loodetakse vastastikusele survele. Enam tähelepanu vajab pangandussektor, mille probleemide lahendamiseta ei lahene ka euroala võlakriis.

Euroopa alaline stabiilsusmehhanism ESMSel esmaspäeval jõudsid euroala rahandusministrid kokkuleppele aastast 2013 praeguse ajutise kriisifondi (EFSF) asemele tuleva alalise stabiilsusmehhanismi (ESM) detailides.

Fondi suurus on 700 miljardit eurot, millest välja saab laenata 500 miljardit. Ülejäänud osa on fondile vajalik n.ö puhvriks, et kindlustada tippreiting AAA. 80 miljardit eurot tuleb liikmesriikidel sisse maksta kapitalina, 620 miljardit moodustab nõudmiseni kapital. Eesti osalus kogu fondis on ca 1,3 miljardit eurot. Rahastamise põhiraskus langeb suurtele riikidele - üksi Saksamaa panustab 190 miljardit.

Fond võib osta hädas euroala riikide võlakirju nende emiteerimisel, kuid mitte järelturul. Samuti loob uus mehhanism esmakordselt võimaluse, et hädas riigi kohutuste eest võtavad vastutuse ka investorid – iga juhtumit käsitletakse eraldi.

KriitikaTähtsam kui fondi maht on see, milleks raha kasutada saab. Euroopa keskpank tahtnuks näha, et raha saaks kasutada euroala riikide võlakirjade ostmiseks järelturult, mis aitaks vaos hoida hädas riikide laenukulusid. See roll jäi jätkuvalt Euroopa Keskpangale.

Muud meetmed kriisi tõrjumiseks• 2010 kevadel sai Kreeka ELilt ja IMFilt 110 mld euro suuruse abilaenu (Eesti selles ei osale)• 2010 kevadel loodi koos IMFiga euroala ajutine kriisihaldusmehhanism Euroopa finantsstabiilsuse fond EFSF, kus ELi osalus on 440 mld eurot (Eesti pole selle fondiga veel liitunud)• 2010. a novembris sai Iirimaa ELi ja IMFi 85 mld euro suuruse abilaenu (Eesti selles ei osale)• 11. märtsil toimunud tippkohtumisel otsustasid euroala riigid kärpida Kreeka laenu intressimäära 1 protsendipunkti võrra 5%-le ja pikendada laenu 7,5 aastale – Iirimaa leevendust ei saanud, kuna keeldus loobumast madalast ettevõtte tulumaksust• Pankade stressitestid – EL viib läbi uusi koormusteste Euroopa pankadele, et selgitada välja nende probleemid ja võimalik kapitalivajadus – kriitikute sõnul on testid liiga leebed, kuna ei arvesta võimalusega, et mõni euroala riik jätab oma võlakirjad lunastamata