Vaadates tänaseid Eesti koalitsioonipoliitikute reaktsioone ja valjuhäälseid noogutusi presidendi üsna reljeefsele tviidirünnakule Paul Krugmani suunas meenub mulle aeg enne Eesti ELiga liitumist.
Ka siis käsitleti varjamatu halvakspanuga neid, kes söandasid avaldada vastuväiteid poliitilise eliidi seisukohtadele, et ELiga liitumine on vaid hea. Erinevalt kas või näiteks Soomest, kus "ei"-liikumist rahastati isegi riiklikult, tembeldati Eestis kriitiliselt suhtujaid pea, et riigivaenlasteks. Ja mis eriti ilmekas, rünnati isiklikul tasemel, poliitiliste argumentidega.
Ses mõttes on täna toimunud kahurituli sama. Mis mõttes, et keegi söandab öelda, et meie valitud tee pole õige?! Kuidas ta julgeb?!
Eesti valitsevale (poliitilisele) eliidile on aastaid olnud omane diskussiooniiiveldus. Vastumeelsus teistsuguse arvamuse suhtes. Vaid meie oleme piisavalt informeeritud, et otsuseid langetada. Enamgi veel, näha on lausa viha teistsugust arvamust omajavate isikute suhtes. Nägime seda Kreeka abistamise esimeste otsuste aegu. Näeme seda täna.
Sõbrad, igaüks, kes Eesti valitud majanduspoliitika õigsuse suhtes kriitikat avaldavad, ei ole veel meie vaenlased. Vähemalt kui me nad selleks ei tee oma isiklikuks mineva reaktsiooniga. Rünnake seisukohti, mitte inimest. Ja ärge unustage, et pole õiget ega vale arvamust. On vaid arvamus, mis meeldib. Ja arvamus, mis ei meeldi. Normaalne. Kummaline vaid, et pean seda endast vanematele poliitikutele meelde tuletama. Pole nad ju enam kahekümnendates tulised tuulepead.