Ideed hoiavad vaimu värske

Kui kümme aastat tagasi, nokia-raamatu ilmumise ajal sai Vaher uhkusega näidata esimest vigurlennumudelit, siis nüüd esitleb ta, silmad säramas, kaasaegset drooni ehk multirootorit. Seni peamiselt militaarotstarbelisi simulaatoreid tootnud ELI hakkas mehitamata õhusõidukitega tegelema 2003. aastal. Ühe vahepealse põlvkonna lennumasina SWAN II on ELI edukalt müünud maha Gruusia armeele. ELI viimane prototüüp, multirootor sai tänavu juulis kaitseministeeriumi konkursil 98 000 euro suuruse toetusraha.

Tegu on lennumasinaga, millel on neli rootorit. Õhusõiduk on kokkupandav ja mahub väiksesse seljakotti. Multirootor on varustatud autopilootide, kontrollerite, kaamerate ja paljude muude vidinatega ning kaalub, olenevalt versioonist 2,5-4,5 kilo.

"Kui sa sellise nelja ja poole kilose asja sülle võtad, siis sa ei usu, et see on võimeline õhku tõusma. Aga ta tõuseb ja suudab tund aega lennata ka," seletab Vaher. "Kusjuures iga detaili juures on insener mõelnud, kuidas saaks veel grammi võrra kergemaks teha."

Vaher räägib, et kui internetist otsida infot mitme rootoriga lennumasinate kohta, siis kaob igasugune isu nende tootmise järele ära, sest selliseid masinaid on maailmas väga palju tehtud. Üle 90 protsendi neist on mudelistide tehtud ja selliste riistapuude eesmärk on fotografeerida või filmida mingeid objekte.

"Mina tegin järelduse, et tegelikult selliseid, mida sõjaväelane kasutada tahaks, praktiliselt polegi olemas," põhjendab Vaher, miks nad hakkasid üldse arendama multirootori projekti. "Sõjaväelane tahab, et lennumasin oleks väike, et see oleks kokkupandav, et see oleks ühe mehe poolt kaasaskantav ja ühe mehe poolt opereeritav."

ELI mehed ei välista, et mitmeid nende ainulaadseid lahendusi multirootori juures võidakse hakata järele tegema. Nii nagu on juhtunud näiteks ELI poolt välja töötatud ja patenteeritud tagasilöögisimulaatori ehk matkmudeliga või lennumasinate kokkupandava stardikatapuldiga.

"Me püüame olla oma arendustega sammu võrra copy-meistritest eespool, kui et hakata nendega pikka ja tülikat kohtuteed käima," tutvustab ELI insener Priit Leomar firma põhimõtet. "Oleme korduvalt kogenud, et ka üks-ühele maha viksitud toode ei hakka töötama nagu peaks. Sest meie oleme sellele tootele kulutanud 5-6 aastat, et iga nüanssi lihvida. Toote töökindlus võib sõltuda ka ühest pisikesest kruvist."

ELI rekordkäive, 3 miljonit eurot pärineb 2010. aastast ja suure käibekasvu tagas edukas tehing Gruusiaga. Kõik algas sellest, et Eesti Vabariik kinkis seitse aastat tagasi Gruusiale ühe ELI lasersimulaatori ja pool aastat hiljem saatis firma omal initsiatiivil Gruusiasse ühe tankitõrje simulaatori.

"Me arvasime, et kinkimine on kaval mõte ja nii oligi - mõne aja möödudes tulid grusiinid meie toodangut vaatama," meenutab Tõnu Vaher. "Läks veel mõni aasta ja ühtäkki helistas mulle Gruusia kaitseväe hangete osakonna ülem ja ütles, et nad on otsustanud meie toodangu kasuks. See tähendas, et me pidime sisuliselt ühe aastaga tootma kõiksugu väljaõppevahendeid ligi kümme korda rohkem kui kõigi eelnevate aastate jooksul kokku olime teinud."

Toodangu müük Gruusiasse käis läbi vahendusfirma OÜ United Armaments International, mille osanikeringis oli mingi aeg ka ELI. United Armaments International suuromanik, kaitseministeeriumi endine kantsler Lauri Almann jäi palvele kommenteerida koostööd ELIga kidakeelseks. "Meil ei ole tavaks kommenteerida üksikuid tehinguid, klientide projekte ega koostööpartnerite tegevust," vabandab ta oma e-kirjas. "Raamatut ("40 Eesti nokiat" - toim.) mäletan aga hästi ja ilmselt oleks aeg uus kirjutada - selles osas aitame heameelega kaasa, sest uusi tooteid ja lahendusi lisandub peaaegu iga kuuga."

Tõnu Vaher kasutab militaarsete hangete iseloomustamiseks sõna "sutsakad": riik teeb ühe hanke ära, siis on kolm-neli aastat vaikust ja siis tehakse järgmine sutsakas. Vahepeal tuleb aga keerulisi lasersimulaatoreid ja muid tooteid hooldada ning just sellele on ELI viimasel ajal rõhuma hakanud.

"Vanasti mõeldi ebaprofessionaalselt, et kui seade käes, küllap see siis töötab aastaid ega vaja hooldust," räägib Vaher. "Aga tegelikult nii ei ole, sest kõik, mis liigub, see ka kulub. Ja sõjaväelane kipub paraku olema hooletu, sest inventar ei ole ju tema isiklik omand."

Samas on ette tulnud ka olukordi, kui ELI-le on ette heidetud, et nende väljaõppesimulaator ei tööta, ent üle kontrollides selgub, et töötab väga hästi. "Kaitseväes roteeruvad inimesed kaunis kiiresti ja uus lihtsalt ei julge tunnistada oma saamatust," muigab Vaher. "Kui inimene ei oska seadet kasutada, siis parim lahendus on kanda ülemusele ette, et seade ei tööta."

Vaher möönab, et tegelikult on mitmed ELI tooted lahenduste poolest olnud ajast ees. "Omal ajal ei tahtnud kaitseväe tegelased siia meie juurde, Pirita-Kosele eriti tulla, sest kihvtim oli välismaal käia toodanguga tutvumas," ütleb Vaher. "Täna on vastupidi, keegi ei viitsi enam välismaal käia. Mugavam on asjad kodumaal ära lahendada ja seepärast otsitakse võimekust, et enamik Eesti kaitseväele vajalikest seadmetest kohapeal toota."

***

Kümme aastat tagasi ilmus lennukaid äriideid tutvustav raamat "40 Eesti nokiat". Äripäev tutvustab, mis on tollastest äriideedest saanud täna. Sissejuhatav lugu ülevaatliku tabeliga ilmus 2. augustil. Mobiiliteenuseid ja -rakendusi pakkuvast OÜst Mobi Solutions kirjutasime 7. augustil ning ujulestade tootjast OÜst SpecialFins 14. augustil.