Margid, ümberriietumine ja must maagia: kuidas kelmid sõjaeelses Eestis rahvast tüssasid

Kaasaegsed kelmid petavad Eestis rahvast võltskõnede, pangakaardipettuste, teadlikult vale investeerimisnõustamise jms abil. 1930. aastatel oli nende kriminaalsete „kolleegide“ arsenal peaaegu sama rikas. Kurjategijatele, kes püüdsid elanikkonnalt raha ära võtta, tulid appi paberite võltsimine, dramaatilised ümberriietumised, fiktiivsed abielud ja isegi must maagia.

1936. aasta septembris peeti Narvas kinni kaks kohalikku, rikastest peredest pärit noorte esindajat – Arvid Figel ja Konstantin Vassiljev, viimane oli kohaliku kuulsa töösturi ja majaomaniku poeg. Viimasel ajal oli 24-aastane noormees Vassiljev omandanud endale ebaselge päritoluga kapitali. Tema hobikaaslased – Narva filatelistid ehk postmargikogujad – vaatasid teda erilise kahtlusega.

Nagu politseil õnnestus välja selgitada, polnud margikogujate kahtlused asjatud. Figel ja Vassiljev osutusid rahvusvahelises ulatuses afääri korraldajateks. Lapsepõlvest saadik kogumise vastu kirge tundnud Vassiljevi korteri läbiotsimisel avastati terve põrandaalune labor. Selles puhastas ja joonistas majaomaniku poeg Venemaa impeeriumi aegseid Eesti, välismaa ja antikvaarseid marke. Seejärel müüdi kodustes tingimustes muudetud massilised margid haruldaste ja kallite sildi all välismaale edasi.

Eriti nõutud olid Eesti Vabadussõja-aegsed ja Loodearmee margid. Tänu ajalehtedes avaldatud kuulutustele ujutati Vassiljev tellimustega üle. Ühe margi hind võis ulatuda kuni 100 kroonini (umbes kolm talutöölise kuupalka), hoolimata sellest, et margivõltsijad võtsid aluseks tsaariaegsed krossised margid. Välismaiste kollektsionääride seas oli üksikuid, kes suutsid eristada ehtsat artefakti võltsist.

Narva rikkur polnud ainus aferist, kes kasutas ära asjaolu, et Lääne-Euroopas oldi Eesti asjadest vähe informeeritud. Näiteks 1937. aasta märtsis tabati Prantsuse Rivieral asuvas Mentoni kuurordis pettur Konstantin Rebane. Ta vahetas kohalikes pankades vanu 100-margaseid kohaliku valuuta vastu, andes neid välja kui 100-krooniseid.

Sealjuures olid margid ringlusest eemaldatud juba 1928. aastal ja nende vahetuskurss kroonide vastu vahetamise hetkel oli 1/100. Tegelikult jäigi Rebane selle tõttu vahele. Prantsuse pangatöötaja, kes oli juba vahetuse teinud, märkas siiski rahatähel trükki numbriga 1 (üks kroon) ja teatas petisest politseile. Kinnipidamisel leiti Rebaselt lisaks Eesti ja Prantsuse, Itaalia, Saksa ja isegi Hiina rahatähti.

Soouurijatele pakuks tänapäeval elavat materjali veel ühe Eesti kelmi, vähetuntud Zinaida Vahti elulugu. Vaht sündis Tartu lähedal jõukate talupidajate perre. Ent veel teismelisena põgenes ta noormeheks maskeerituna pere juurest pealinna. Ta asus Harry Stambergi nime all Tallinna elama ja sai tööd maalrina.

Koos teiste noorte töölistega värvis ta Tallinna majade fassaadide ülemisi korruseid. Keegi kohalikest tuttavatest isegi ei kahtlustanud, et noormees on tegelikult tüdruk. „Harry“ oli teiste naiste seas populaarne ja kirjutas neile meelsasti armastuskirju. 1928. aastal, kui Zinaida oli vaid 16-aastane, tabati ta esimest korda varguselt, kui ta varastas oma kolleegide käest. Siis paljastati esimest korda ka tema tegelik isik. Vaht ise selgitas, et eelistab meesterõivaid ja valis nime seetõttu, et „sellises riietuses on laiemad võimalused“.

1929. aastal peeti neiu uuesti politsei poolt kinni – seekord katse eest varastada rongis kaasreisijalt rahakott. Ta oli taas mehelikult riides ja tutvustas end Johannes Nabuna. Nagu selgus, naasis Zinaida pärast esimeste varguste eest naistevanglas karistuse ära kandmist oma varasema elustiili juurde, leides seekord tööd maantee-ehituses.

Zinaida Vaht jätkas meesisiku sildi alt pisipettusi vähemalt 1932. aasta detsembrini. Nagu kirjutas ajaleht Segodnja, hoiatas üks klientidest uusaastaööl Tallinna kellapoe Vikmani omanikku, et kõige järgi otsustades on varastatud remonti toodud kuldkäevõruga kella kviitung. Ta palus väärtuslikku eset mitte kellelegi välja anda. Järgmisel päeval ilmus tema juurde noormees kviitungiga, kes ei osanud kella ligikaudseltki kirjeldada. Politsei pidas ta kinni. Õnnetu klient oli taaskord Zinaida Vaht.

„Ta riietub väga sageli meeste rõivastesse, kusjuures keegi ei saa kahtlustada hästi riietatud noormehes tüdrukut,“ kirjutas ajaleht Segodnja.

1930. aastate ajakirjanduses sai ehk kõige populaarsemaks Eesti kriminaalkangelannaks Mulgimaa „nõid“, saripettur ja varas Julia Lemming.

1935. aasta alguses pöördus politsei poole Abja-Paluoja linnakese elanik, endine pangateenistuja Eva Kuik. Juba eakamat sorti naine hakkas pensionile jäädes muretsema oma saatuse pärast. Tuttavad soovitasid tal pöörduda kuulsa ennustaja Julia Lemmingu poole. Viimane kinnitas kõiki hirme. Ennustused olid kohutavad – kohalik nõid lubas, et ussid söövad Eva Kuigi elusalt ära. Aga kurjast saatusest saab end päästa – tuleb vaid oma aluspesu kaasa võtta, et Lemming selle ära põletaks ja tuha rituaalselt Kuigi maja lävele puistaks. Lisaks oleks pidanud nõiale ära andma oma säästud – 1085 krooni, ta oleks need investeerinud „Seitsmendasse Moosese raamatusse“, kus raha pidi seisma täiesti ohutult.

Eva Kuik järgis kõiki ennustaja nõuandeid, kuid otsustas mõne kuu pärast kontrollida, kas raha on alles. Lemming vastas, et „Moosese raamatut“ on võimalik uuesti avada alles aasta pärast, muidu kaotab maagia oma jõu. Ja alles aasta hiljem hakkas Kuik kahtlustama, et ta on sattunud petturi ohvriks, ning pöördus lõpuks politseisse. Lemmingu maja läbiotsimisel konstaablid raha ei leidnud, küll aga Kuigi „põlenud“ aluspesu. „Nõid“ teatas vastuseks, et ta on asjad tõesti ära põletanud, kuid seejärel nõiduse abil taastanud. Kohus mõistis Lemmingu aastaks vangi, kuid mõne kuu pärast oli ta taas vabaduses.

1935. aasta septembris sattus ta aga taas kahtluse alla. Seekord käis jutt Viljandi laadal kohatud taluniku röövimisest. Politsei versiooni järgi jootis Lemming mehe purju ja pistis tal pead segi ajades oma tasku mitusada krooni. Pealtnäha lihtsa juhtumi uurimine põkkus kohe raskustega – selgus, et Lemmingul oli laadapäevaks alibi –, päev varem vaatas kohalik arst ta kodus üle ja nentis, et naist vaevab halvatus. Arsti autoriteeti ei tekitanud kahtlusi ja politsei ei hakanud patsienti kinni pidama.

Seda suurem oli politseinike üllatus, kui nad järgmisel päeval Viljandis tänaval „halvatud naisega“ kohtusid. Simulant arreteeriti kohe. Ülekuulamisel tunnistas ta nii laadavarguse kui ka kelmuse „Seitsmenda Moosese raamatuga“. Kuid juba kohtuprotsessi ajal keeldus ta neid ütlusi kinnitamast, öeldes, et need on saadud surve all. Arvukad kohtuistungil viibinud Eesti lehemehed panid tähele naise oraatoriannet ja kirglikku veenmisoskust. Lemming rõhutas oma süütust, esitledes end eranditult raskete igapäevaolude ohvrina. Kohtunikke argumendid ei veennud –„nõiale“ määrati veel üks aasta vangistust.

Kuid ka see ei olnud veel lõpp. Peagi selgus, et Lemming jätkas kambrist suhtlemist „naisklientidega“, kes usaldasid talle raha. Lisaks võlus ta ära vangivalvuri Friedrich Linno ja veenis teda võtma välja oma peidupaika peidetud 7000 krooni. Muuseas, peidikus raha ei olnud. Vähemalt nii väitis Linno ise, kes andis olukorrast vanglavõimudele teada. Lemming süüdistas teda vastuseks peidetud raha omastamises. Tulemusena vallandati valvur teenistusest. Ent Lemmingu vanglakaristus kasvas, sest tema kelmusjuhtumeid avastati üha enam. Selgus, et ta oli petnud palju kergeusklikke talunikke, üksikute afääride summa ulatus kuni 6000 kroonini.

Selle naise loole lisas värvi tema abikaasa Aleksandri, vanema poja Johannes Lemmingu ja vallaspoja Johannes Metsamärdi arreteerimine 1938. aasta märtsis. Mehed tabati Mulgimaal relvastatud röövide ja illegaalse lihakaubanduse toimepanekult. Pereema oli sel ajal veel vangis. Järgnevatel aastatel sai Julia Lemmingu nimi üldnimetuseks. Ajakirjanikud nimetasid igat Eesti maapiirkonnas tegutsevat kurjategijat uueks Lemminguks. Viimane petturi enda usaldusväärne mainimine pärineb 1939. aasta märtsist, kui tema abikaasa Aleksander andis sisse lahutuse. Naise edasised jäljed on teadmata.

Üks viimaseid igas mõttes kõmulisi pettusi sõjaeelse Eesti Vabariigi ajaloos rullus sõna otseses mõttes lahti Nõukogude Liidu okupatsiooni taustal. Igas ajalehenumbris avaldati märkmeid kriisi ja seejärel ka sõja kohta Euroopas, tsiviilkaitse nõuandeid ja teavet õppuste kohta. 30. septembril 1939 ilmus Tallinna ajaleht Russki Vestnik, mille kaanel olid Konstantin Pätsi ja Jossif Stalini portreed. NSV Liiduga oli sõlmitud „sõprusleping“, millest sai paljudeks aastakümneteks iseseisvuse kaotamise proloog.

Samas numbris jutustati rahvusvahelise aferisti, röövli ja mitmenaisepidaja arreteerimisest Rakveres.

Jurgis Bartninkas sündis 1908. aastal Leedus. Muud eluloolised andmed on teada vaid nappidest andmetest, mille kurjategija ise ülekuulamistel esitas. Nooruses vahetas ta mitut kooli ja õppis poolteist aastat Varssavi ülikoolis. Eestisse saabus leedukas 1939. aastal „tudengi“ ja paljutõotava peigmehe Stanislav Ulinski nime all. Algul elas ta pealinna tüdrukuid võludes põgusalt Tallinnas, seejärel kolis Rakverre.

Ööl vastu 18. septembrit märkas Rakvere politseinik Kalvet tänaval kahtlase kotiga jalgratturit. Ta püüdis sõitjat peatada, kuid viimane viskas politseiniku küsimustele vastamise asemel teda jalgrattaga ja avas seejärel revolvrist tule. Tulistajal õnnestus tekkinud kaoses põgeneda. Mees peeti kinni alles nädal hiljem Petseris. Siis selgus, et „üliõpilane“ Ulinski, aga see oli just tema, oli tegelikult rahvusvahelises mastaabis kelm ja varas.

Kõigepealt oli Bartninkas sunnitud põgenema Poolast, kus teda kahtlustati paljudes vargus- ja kelmusjuhtumites. Seejärel mõisteti ta kodumaal Leedus sarnaste kuritegude eest kümneks aastaks vangi, kuid vabastati kuus aastat hiljem ennetähtaegselt. Vangistuses õppis ta ära vene ja läti keele ning vabadusse pääsedes lahkus ta Lätti. Kui kohalik politsei talle liiga lähedale jõudis, sõitis ta varastatud jalgrattaga Eestisse.

Bartninkase firmamärk oli kombinatsioon abieluafääridest ja röövimistest. Igas linnas, mida ta külastas, tekkisid mehel „pruudid“, kellelt Jurgis raha välja pettis. Ainult ametlikult oli ta abielus neli korda ega lahutanud sealjuures kordagi – iga abielu sõlmiti uue võltsitud või varastatud passi abil. Rakveres valmistus aferist juba viiendat korda abielluma. Sealjuures oli Stanislav Ulinski pass varastatud tegelikult tema neljandalt lätlannast naiselt Stanislavalt.

Eestis elas Bartninkas kaksikelu. Päeval oli ta galantne kavaler, öösel aga varas. Peale Rakvere olid tema arvel sissemurdmistega vargused Tallinnas ja Tartus. Ise tunnistas ta üles enam kui 25 kuriteos, politsei kirjutas leeduka arvele umbes 30 vargust. Bartninkas võrdles end romaani „Kuritöö ja karistuse“ tegelase Rodion Raskolnikoviga. Samal ajal eitas ta erinevalt Dostojevski tegelasest politseinik Kalveti mõrvakatset. Väidetavalt tulistas ta teda rumalusest, ta ei kavatsenud kurja teha.

Prokuratuur nõudis leedukale surmanuhtlust, kuid kohus mõistis ta eluaegsele sunnitööle. Pärast seda, kui uus Nõukogude võim võttis Eesti karistussüsteemi kontrolli alla, kuulutati raskete kuritegude eest süüdi mõistetud isikud nagu Bartninkas väljasaatmisele, või, nagu tollal nimetati, „evakueerimisele“ Siberi Gulagi laagritesse. Seal ohtlik mitmenaisepidaja tõenäoliselt oma otsa leidiski. Kommunistlike repressioonide uurijate statistika järgi nägi Eestit uuesti vaid 5% „evakueeritutest“.