Kas võime loota geneetiliselt sobivate ravimite peale?

Metspalu: "Päris tõsi see pole, ma ise olen praegu 56. Ma ei arva iseennast ka veel päris välja. Võiks juba täna teha geenitesti, kas mul on kiire või aeglane ainevahetus, kas ma pean võtma ühe või kaks tabletti antidepressante. Seda saaks teha igaüks.

Nimelt on olemas geenikiibitehnoloogial põhinev test, mis hindab ainevahetuse kiirust. Inimese maksas avalduvad ligi 50 geeni ensüümidena, mis lagundavad meile toksilisi aineid sealhulgas ravimeid. Nüüd on olemas uuring kahe geeni kohta, mis annab teada, kas inimese ainevahetus on kiire või aeglane. See omakorda mõjutab otseselt ravimidoosi. Samad kaks geeni on seotud ka antidepressantide lagundamisega. Hetkel on testi puhul takistuseks hind - see maksab 7500 - 9000 krooni, esimesena turule jõudnu lihtsalt küsib suurt hinda.

Teisalt, antidepressandid on samuti kallid ning mõned inimesed võtavad neid peaaegu kogu elu, siis tasuks testida, kas ravimidoos on õige. Eestisse pole see tehnoloogia veel jõudnud, tehnoloogiline platvorm ise maksab umbes 4,5 - 6 miljonit krooni. Arvan, et kui hinnad lähevad natuke odavamaks, on see meil Eestis olemas. Eesti haigekassa kompenseerib aastas antidepressante paljude miljonite eest, tegelikult tasuks see juba praegu Eestis ära.

Ameerika toidu- ja ravimiadministratsioon on andnud soovituse, et mõne ravimi kasutamise eel peaks uurima geneetilisi markereid. Möödunud nädalal tuli soovitus, et verehüübivust mõjutava ravimi tarvitamise eel tuleks doosi määramiseks eelnevalt uurida geneetilisi markereid.

Aga päris geneetiliselt sobivad ravimid?

Rong on läinud selles mõttes, et kui me teeme geenivaramus uuringuid ning leiame näiteks märklaua mõnele uuele ravimile või sootuks uue ravimkandidaadi. Kui siis hakatakse uut ravimit tegema, siis selleks kulub 10-12-aastat, see on minuealistele liiga hilja. 70-aastaselt on mul ükskõik, kas ma saan seda ravimit on või mitte - elu on elatud. Aga meil kõigil on ju lapsed, lapselapsed ja nende nimel ju töötame!

Patsientidele olemasolevate ravimite hulgast õige leidmine puudutab meid kõiki. Geenivaramute puhul on tegu 25-30-aastaste projektidega. Põhikasu varamust tuleb siiski järeltulevatele põlvedele.

See on nagu puu istutamine, kui me istutame kuusepuu, siis me ei eelda, et me saame viie aasta pärast kasu. Peab ootama 50 või 80 aastat, et palke saagida.

Te hakkate geenidoonoritelt kogutud geeniproovide põhjal tegema geenikaarte. Milleks need?

Erinevate inimeste genoomid erinevad vaid 0,5 protsendi ulatuses, ülejäänus järjestused kattuvad. Geenikaarte on tarvis selleks, et teha geneetilisi uuringuid. Me hakkame neid võrdlema. Esiteks valime välja näiteks tuhat inimest, kellel on üks kindel haigus ning teises rühmas samuti tuhat inimest, kellel seda haigust pole. Nende geenikaarte võrreldakse omavahel. Võrdleme nende geenikaarte. (Metspalu jätab saladuseks, mis haigusi uurima hakatakse. Ta põhjendab, et sellel alal on väga tihe konkurents ning ütleb vaid seda, et uurima hakatakse esialgu 1-2 haigust)

Haigete puhul peaks kõigil olema geenikaardil mingi koht sarnane. Kellel diagnoosi pole, neil selles kohas sarnasust olema ei peaks. Tegelikult see analüüs ei ole must-valge vaid tegemist on statistilise analüüsiga ja seetõttu ongi vaja tuhandeid inimesi uurida. Näiteks tervete hulgas võib olla neid, kes veel pole sellesse haigusesse haigestunud, aga geneetiline eelsoodumus on olemas. Võib olla on neil mujal kaitsvad geenid või pole ta näiteks suitsetanud või harrastanud riskantseid eluviise.

Analüüsida tuleb tuhandeid inimesi, et tulemus oleks usaldusväärne. Me ei võta vaatluse alla siiski mitte täisgenoomi, me uurime 370 000 muutlikku nukleotiidi (polümorfismi), aga selle uuringu põhjal võib genoomi kohta kätte saada 80 protsenti geneetilisest infost.

Kogu genoomi sekveneerimine eeldaks 3000 miljoni nukleotiidi analüüsi. Tehnoloogia selleks on maailmas juba olemas, aga selle kõrge hind takistab seda rakendamast, seda kogu maailmas. Kahele geeniteaduse pioneeri - James Watsoni ja Graig Venteri genoomid järjestati äsja esimestena maailmas.

Kas ühel päeval jõuab meditsiin sinnamaale, et geenikaardist võib näiteks arsti juures kasu olla? Saab inimene kaardile üldse ligi?

Inimesel on õigus saada juurde kogu infole, mida Eesti Geenivaramus tema kohta on kogutud. Võimalik, et see kaart võib 10-20 aasta pärast tõesti arsti juures ära kuluda.

Milline see geenikaart välja näeb?

Arvutist tuleb välja Exceli-tabeli rida, kus on 370 000 tähte A, G, C või T. Tegelikult on tähepaarid, kas kromosoomipaaris on samad tähed või on ühes A ja teises näiteks G.

Selliste kaarte hakati maailmas tegema eelmise aasta lõpus, kui tehnoloogia jõudis sinnamaani. Ameerikas, Inglismaal ja Saksamaal on juba tehtud suuremahulisi assotsiatsiooniuuringud. Saksamaal uuriti 400 patsienti, kellel on nn rahutute jalgade sündroom - piltlikult öeldes, inimene läheb õhtul voodisse ja jalad hakkavad värisema.

Käbi Laretei kirjutab sellest oma raamatutes.

Tema haigus. Sakslased võtsid lisaks veel 1600 inimest, kellel seda haigust pole. Tegid igaühe kohta geenikaardi ning võrdlesid 250 000 markerit. Nad leidsid ühe põhilise ja kaks abistavat geeni - põhiline geen on seotud jäsemete arenguga. Oleks võinudki arvata, et selle geeni arengudefekt põhjustabki seda probleemi. Isegi 400 haige puhul, kui otsitav haigus on täpselt määratud, said nad geeni kätte. Nüüd on võimalik hakata uurima, mis on selle geeni puhul valesti ning kuidas seda sündroomi ravida. See haigus otseselt inimest ei tapa, aga see ajab piltlikult öeldes hulluks, sest ei lase öösel hästi magada. Teist tüüpi diabeedi puhul on leitud geene, mida ka maailma parimad diabeediuurijad ei osanud seni diabeediga seostada. Seetõttu ei osata diabeeti ka hästi ravida, sest polnud teada, mis seda põhjustab. Inglismaal analüüsiti ühe uuringu käigus 17 000 geeniproovi. Selleks, et nüüd edasi minna on vaja nüüd teisi geenivaramuid ja -biopankasid.

Küsite te oma doonoritelt ka seda, kaua ta räägib mobiiltelefoniga või kas ta on elanud kõrgepingeliini lähedal?

Seda infot me ei ole kogenud ja kõike ei jõuaks. Senised teaduslikud uuringud on näidanud, et seal ei ole midagi ohtlikku leitud.

Aga me ei küsi ainult, kas inimene suitsetab. Meil on 9 küsimust: kui kaua, millal alustas, kui kangeid sigarette ja nii edasi.

Väga palju küsimusi on toitumise, kehalise koormuse ja alkoholi tarbimise kohta. Ankeedis on väga palju küsimusi elustiili ja käitumise kohta, millest saab järeldusi teha ja seoseid leida.

Samuti on meil teada põhilised töökohad ja elukutsed. Sealt tuleneb kasvõi see, kas inimene on "sinikrae" või "valgekrae", töötab istudes või püsti. Inimeste koormused on erinevad.

Eesmärk on saada uue aasta alguseks valmis 1000 geenikaarti?

Püüame, et 2008. aasta alguseks oleks meil olemas esimesed 1000 kaarti. Geeniproovide kogumine käib suure hooga edasi. Praegu on meil üle 11 000 geeniproovi, tahame jõuda selleni, et meil oleks kümnendik proovidest kantud geenikaardile. Meil on endal vaja koolitada inimesed, kes oskaksid neid analüüsida. Siis on võimalik rakendada vastavat tarkvara ning analüüs käivitada. Geenianalüüs on puhas arvutitöö - üks asi on andmekogumine, masin teeb geenikaardi ja edasi käib andmeanalüüs arvutis. Andmemaht on tohutu - me kogume ühe inimese kohta 370 000 geenimarkerit ja inimene peab vastama umbes 270 küsimusele. See kogus on ühe inimese andmed, aga meil on kaks tuhandelist rühma ja kaks uuringut. Kui ma 1990ndatel inimgeneetikaga alustasin, siis uuriti ühte geeni, ühte mutatsiooni ja üht inimest. Põhimõtteliselt on võimalik uurida ka kõiki geene ning väga täpsetes uuringutes seda ka tehakse, aga massiuuringute puhul on piisav vaadata 370 000 markerit.

Kui kallis on ühe inimese geenikaardi tegemine?

Umbes 6000 krooni, raha oleme saanud erinevatest projektidest.

Praegu on varamus geeniproove juba üle 11 000, aga eesmärk 100 000 proovi aastaks 2010. Kui reaalne see on?

Järgmisel nädalal on meil taas kaks suurt perearstide koolitust Tartus ja Tallinnas, mis lisab uusi inimesi andmekogujate võrgustikku.. Eesmärk on taastada tempo, mis meil oli enne töö seiskumist. Umbes 500-600 proovi nädalas peaks olema kiirus, selle kiiruse peaksime uuesti saavutama. Alustame andmete kogumist ka suuremates haiglates ja kahe nädala pärast avame aktiivse andmekogumise osakonna geenivaramu enda ruumides Tartus Tiigi tn 61B. Seda teeme me vastu tulles nende inimeste soovidele kelle perearst ei ole andekoguja, et nad saaksid siiski geenivaramus osaleda.