Vähe sellest, et Jaanus Rahumägi ja Robert
Antropov võivad halvimal juhul kuriteost teatamata jätmise tõttu kuni kolmeks
aastaks vangi minna, nad torkasid ka Reformierakonna juhi, peaminister Andrus
Ansipi kahvlisse.
Alustagem algusest.
Kui siinkirjutaja paar päeva enne Äripäeva reedese kaaneloo ilmumist kolleeg Koit Brinkmanni ja Jaanus Rahumägi kõneluse salvestust kuulas ja hiljem ka luges, mõtles ta, et Rahumägi teeb nalja.
Sellist juttu, nagu reformierakondlane – ja temaga sarnaselt ka Politseiamet eksjuht Robert Antropov - suust väljas ajas, väites, et üks pisike, praeguseks pankrotistunud reklaamibüroo Droom pressis temalt raha välja, ei tahaks kogenud politsei järelevalvaja suust kuulda.
Kolleeg Brinkmann küsis, miks Rahumägi väljapressimisele allus.
Rahumägi vastas: "Ma olen nii kerge saak, kapo-komisjoni esimees, riigikogu liige. Nii lihtne on sööta ette igasugu pabereid. Eks nad loodavad, et väänavad sellele tõpranäole. /-/ Mina maksin raha ära ja leppisime kokku, et kellelgi ei ole enam pretensioone. /-/ Tunnen ennast lõksu langenuna, igal juhul jääb kaotajaks poliitik ja tema pere. Nad ähvardasid, et nüüd peab Antropov ka ära maksma. See on poliitikutelt raha väljapressimine."
Rahumägi juhib tõepoolest riigikogus komisjoni, mis valdab ilmselt Eesti riigi kõige tundlikumat infot. Ja seda iga päev. Ta on sina-peal kõigi Eesti eriteenistuste juhtidega ja politseiprefektidega.
Seetõttu ei ole usutav, et Rahumägi on kehvem infovaldaja kui paljud ajakirjanikud, kel Kaitsepolitsei juhi Raivo Aegi, peaprokurör Norman Aasa või Põhja prefekti Elmar Vaheri mobiiltelefon käesirutuse ulatuses.
Rahumägi võib tõesti - nagu ütles Äripäevale ka kapo endine kauaaegne juht Jüri Pihl – neile inimestele helistada igal hetkel.
Mõlemad mehed teavad suurepäraselt, et väljapressimine on väga tõsine kuritegu.. Karistusseadustiku §214 järgi saab suures ulatuses väljapressimise eest – see on 1. astme kuritegu - kohtus süüdimõistmise korral karistada nelja-kuni kaheteistaastase vangistusega.
Aga nii Antropov kui Rahumägi jätsid politseisse väljapressimisest teatamata. Rahumägi asus väidetavate kurjategijatega hoopis läbi rääkima.
Vähe sellest. Rahumägi ja Antropov tõmbasid endale 1. astme kuriteost mitteteatamisega ka võimaliku vangistuse ohu kukile.
Hetkel kuum
Äripäeva raadio kullafond
Ka teised tootjad on mures
Nimelt ütleb karistusseadustiku §307: „Teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“
Peaminister, Reformierakonna esimees Andrus Ansip viskus küll džotile, väites, et Rahumägi rääkis "kujundlikult", aga selge on Eestimaa-armastajatele võib teema vägagi ebameeldivaks kujuneda. Kujunditest ei saada nimelt alati väga hästi aru.
Väljapressimise ohvritena ei mõju Antropov ja Rahumägi siiski kuigi veenvalt. Nii jõuame kaarega ikkagi tagasi Eesti erakondade rahastamise juurde.
Avalikkus peab teadma, selgelt ja küsimusteta mõistma, kes ja mil moel parteisid toetavad. Millistel motiividel ja kui suurte summadega? Neile küsimustele ei saa ega tohi olla tõlgendamisruumi võimaldavaid vastuseid. Numbrid ja nimed on alati konkreetsed.
Sestap, vähim, mida Rahumägi ja Antropov enda, partei ja riigikogu maine säästmiseks teha saaksid, on riigikogust ja erakonnast omal soovil lahkuda.
Vähim, mida riigiprokuratuur ja kaitsepolitsei teha saavad, on Reformierakonna oletatav ebaseaduslik rahastamisskeem alates „nullist“ lahti harutada ja piisavate tõendite olemasolul kohtusse viia.
Vähim, mida Reformierakond algaval nädalal teha saab, on aga täpselt ja korrektselt, faktidele toetudes partei esimehe ja peaministri Andrus Ansipi tasemel avalikkusele selgitada, miks tema erakonna liikmed vassivad ja hämavad.
Ansip peab selgitama, kuidas on toimunud valitsuse juhterakonna rahastamine. Kas Rahumägi ja Antropovi juhtumid on erandlikud või lähtuvadki liberaalid jesuiitide põhimõttest: "Eesmärk pühitseb abinõu!"