Uppunud kaater ja varastatud arvuti õpetavad õiget kindlustust sõlmima

Seekordses „Soraineni sageduse“ kindlustuse erisaates avavad kindlustusmaailma telgitaguseid Soraineni vandeadvokaat ja Eesti Kindlustusseltside Liidu kindlustuslepitaja Marcus Niin ning If kindlustuse juriidilise üksuse juht Heinar Olak. Saadet juhivad Soraineni advokaadid Mario Sõrm ja Oliver Ämarik, kes on ühtlasi büroo finants- ja kindlustusõiguse ekspert.

Vandeadvokaat Marcus Niin tõi näiteks ühe kaatri uppumise juhtumi, mis ilmestab, kui erinevad võivad praktikas olla arusaamad kindlustuskaitse sisust ja ulatusest.

„Meie kliendiks oli laevade parandustööde tegija, kellel oli ka tegevusvastutuskindlustus. Tema mõte ja eesmärk, kui ta kindlustuslepingu sõlmis, oli see, et kui ta teeb parandustöid ja tema töö tõttu tekib kahju, siis on see kahju hüvitatav. Ta tegigi ühe kaatri parandustöid, vahetas juppe, kui aga kaater läks vee peale, siis see uppus ja tagajärjeks oli pool miljonit eurot kahju.“

Kindlustusandja ütles, et tema hüvitist ei maksa, sest kindlustustingimuste järgi on hüvitatav ainult see, kui laevaparandaja töötab töökojas mootoriga ja põhjustab sellel ajal mootorile mingi kahju, räägib Niin.

„Minu soovitus kõikidele kindlustusvõtjatele on, et kui te tahate vältida tulevikus selliseid probleeme, siis kindlustuslepingud on üks nendest lepingutest, kuhu tasuks oma fookus suunata. Tasub mõelda selle peale, millised on minu elulised või äritegevusega kaasnevad riskid, mille eest ma tahan kindlasti kaitset saada. Seejärel tuleks veenduda, et leping, mida kindlustusandja mulle pakub, kaitseb nende riskide eest,“ räägib Niin. Kahtluste ning ebaselguste korral tuleks kindlustusandjaga suhelda ja nõu küsida.

Rahva seas levib müüt, et kindlustusfirmad koguvad makseid, ent püüavad hüvitiste maksmisest kõrvale hiilida. Selle väitega If kindlustuse juriidilise üksuse juht Heinar Olak nõus pole. Valdav enamus kindlustusandjale esitatud kahjutaotlustest rahuldatakse. Olaki arvates võib taoline „rahvapärimus“ olla seotud kindlustuse tormilise minevikuga Eesti taasiseseisvumisperioodist. „Kahju hüvitamise kultuur ja ärikultuur üldse oli 90ndatel natuke metsik. Tänapäevaga pole seda praktiliselt võimalik võrrelda.“

Pigem on tänapäeval lood vastupidised, arvab ta. Harvad pole juhtumid, kus kindlustustingimusi tõlgendatakse kliendi kasuks. Olak selgitab, et kindlustustingimused, mida kliendid ei armasta nende pikkuse ja keerukuse tõttu lugeda, on sageli abstraktsed. „Me üritame seal riske defineerida: neid, mis ei ole kindlustatud, ja neid, mis on kindlustatud. Ja kui me üksikjuhtumi käsitlemisel kõrvutame olukorda kindlustustingimustega, siis arvestades juhtumi asjaolusid, tõlgendame me kindlustustingimusi pigem kliendisõbralikult.“

Ta toob näite. Tegemist on kahekorruselise ridaelamuga, millel on aed ümber hooviala. Inimene läks esimeselt korruselt, kus oli laud, millel lebasid telefon ja arvuti, mõneks ajaks teisele korrusele. Ja tagasi tulles avastas, et tema arvuti on ära varastatud. Sellise olukorra puhul tuleb Olaki sõnul küsida, mis on mõistlik eeldus. „Kui sa kortermajas jätad oma ukse lahti ja trepikoda pole lukustatud ning inimesed liiguvad üles-alla, siis annab kliendi hooletus tõenäoliselt aluse hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Kui aga sa elad eramajas, sul on hoov, millel on aed ümber, aga keegi passis seal aia taga seda momenti, kui sa lähed eemale ja kasutas seda ära, siis on olukord mõneti erinev.“

Kindlustusandja otsustas selles juhtumis kahju hüvitada, kuigi formaalselt andis kindlustusleping aluse sellest keeldumiseks.

Kui kindlustusandja teeb negatiivse otsuse, tasub esmalt teha kindlustusandjale ettepanek otsuse muutmiseks, esitades kindlustusandjale enda põhjendused ja selgitused.

Kui aga kindlustusandja leiab, et otsuse muutmiseks põhjust pole, võib kindlustusvõtja pöörduda Eesti Kindlustusseltside Liidu kindlustuslepitaja poole. Sellisele õigusele üldjuhul kindlustusandjad ka viitavad. See teenus on tasuta ja lisaks on selle eeliseks kohtumenetlusega võrreldes tunduvalt väiksem ajakulu. „Väga suur osa vaidlustest tegelikult kohtutesse ei jõuagi ja need lahenevad juba lepitusorganis,“ sõnab Niin.

Lepitusorganisse pöördumine on vabatahtlik – nii kindlustusvõtja kui ka kindlustusandja jaoks. Olaki sõnul on aga kindlustusandjate vaikiv kokkuleppe, et nemad on lepitusorganisse alati nõus pöörduma.

Lepitusorganis teeb kindlustuslepitaja ettepaneku erimeelsuste lahendamiseks. See ettepanek ei ole õiguslikult siduv ning kui kindlustusvõtja sellega nõus ei ole, saab ta kohtusse pöörduda. Olaki sõnul näitab praktika, et kohtusse minnakse siiski väga harva, mis tõendab seda, et kliendid saavad lepitajalt kinnituse, et kindlustusandja otsus oli õige või saavad parema selguse, kas asi väärib kohtutee jalge alla võtmist või mitte.

Kuula saadet: