Eestlased teevad palju tööd, see aga ei toida

Kuigi keskmise palga teemal arvamuse avaldamine on mul meeles mõlkunud juba pikemat aega, andis ajendi kirjutamiseks Edgar Savisaare ettepanek viia Eesti palk lähiaastatel 25 000 kroonini.

Palgateema kajastuses Eesti meedias on tähelepanu alt on välja jäänud põhiküsimus: kuidas tagada keskmise palga jõudmine võimalikult kiiresti ELi keskmisele tasemele. Keskmine kuupalk eurodes mõõdetuna on nimelt valdkond, kus Eesti, veidi suuremalgi määral Läti ja Leedu, kuuluvad vaatamata edusammudele endiselt ELi viimaste hulka.

Kõige enam häirib Eesti meedias loodud müüt, mille järgi töötajate palk peaks esmajoones sõltuma ettevõtte tootlikkusest. See on olnud hea ettekääne, miks palku mitte tõsta. Ent reatöötajail puuduvad sageli igasugused hoovad ettevõtte tootlikkust tõsta. Ettevõtte tootlikkus on sageli madal mitte seepärast, et töötajad tööd ei tee, vaid seepärast, et tootmisprotsessid on ajast ja arust, tehakse odavaid allhankeid jms. Teiste sõnadega, kuigi tööd tehakse palju, siis see ei toida, sest tehakse odavat tööd.

Töötan Brüsselis ning ei saa küll väita, et vaatamata kohaliku ja Eesti palga tohutule vahele töötaks keskmine belglane eestlasest enam või paremini, pigem vastupidi. Keeruline on näiteks saada meistrimeest koju midagi parandama. Samas küsivad need parandajad vägagi soliidset teenustasu, vaatamata sellele, et nende töö kvaliteet ja tähtajalisus on kohati viletsam kui Eestis.

Ettevõtte tootlikkuse suurendamine, nt tootmise moderniseerimise, tulutoovamate tellimuste hankimise, miks mitte ka uute kasumlikumate toodete juurutamise näol on reeglina ettevõtte tegevjuhtkonna, mitte reatöötaja ülesanne. Kui ettevõte ei suurenda palku, põhjendades seda madala tootlikkusega, siis väite vettpidavuse korral võiks järeldada, et reatöötajate palgad on madalad, sest juhtkond ei suuda ettevõtte tootlikkust tõsta ehk ei saa oma tööga hakkama.

Ehk on väide, et töötajate palk peaks sõltuma ainult ettevõtte tootlikkusest, algusest peale väär? Kui leidub inimesi, kes on nõus miinimumpalga või näiteks 6000 krooni eest kuus töötama, miks peaks ettevõte siis neile rohkem maksma, sõltumata nende töö tootlikkusest? Odav tööjõud teeb töö niigi ära, tootlikkust tõsta pole vajadust. Ja kui tootlikus tõusebki, kuid odavaid töötajaid jagub, siis suurenevad ettevõtte tootlikkus ja kasum, kuid mitte palgad.

Ka tööjõu hinna tööturul paneb paika eelkõige nõudmine ja pakkumine. Tootlikkuse, ettevõtte kasumi või kahjumiga pole siin otsest seost. See seletab ka ära, miks näiteks Soome tööle läinud tavaline miinimumpalka saav koristaja saab Eesti mõistes keskastme juhi palka, kuigi teeb täpselt sama tööd ja sama palju kui Eestis.

Lihtsalt nõudmine tööjõu järele on seal suurem (maksujõulisem) ja pakkumine väiksem. Ka jutt Eesti odavatest hindadest kui madalate palkade õigustus muu maailmaga võrreldes peab üha vähem vett. Näiteks on mitme olulise toiduaine ja rõivaste hind Brüsselis kohati juba odavam/võrreldav Eesti hindadega, ainult teenuste osas on veel tunda Eesti odavust.

Töötajatele pole ettevõtte tootlikkuse kasvu korral garanteeritud palgatõus: kui ettevõte võib näljapalga eest töötajaid palgata, siis seda ka tehakse ning levitatakse avalikkusele muinasjutte madalast tootlikkusest või millestki muust. Ses mõttes on ELi piiride avanemine hea, sest sunnib Eesti firmasid suurema konkurentsi hirmus maksma töötajatele suuremaid palku ning loobuma madalama tootlikkusega tegevustest, sest inimestel on tekkinud valik minna suurema palga peale mujale.

Kõige selle juures ei väida ma siiski, et tüüpiline Eesti töötaja peaks madalas palgas süüdistama ainult tööandjat. Pigem vastupidi, iga inimene peaks arendama oskusi, millel on tööturul väärtust, kas või keeleõppe näol, et välismaale tööle saada. Inimese järele, kes pole nõus pärast nooruses koolist saadud teadmistele ja oskustele midagi edaspidi juurde õppima, pole ka välismaal erilist nõudlust. Joodikust loodreid ei taheta kusagil näha.

Ma siiski ei usu, et Eesti keskmine kuupalk lähiaastatel 25 000 krooni juurde jõuab, sest ka meie ettevõtted vajavad aega kohanemiseks ja tootlikumate tegevuste juurutamiseks.

Ettevõtteid ei saa ka liialt süüdistada madalate palkade maksmises, kui leidub inimesi, kes on nõus väikese palga eest töötama (näiteks selle asemel, et ise ettevõtjaks hakata), sest pole osanud oma elu nii sättida, et suudaks minna tasuvamale tööle. Miks siis peaks ettevõte neile enam maksma kui ukse taga ootavale samaväärsele asendajale?

Saan soovitada inimestele ainult enda harimist (ei tähenda tingimata kooliskäimist, vaid suvalisel viisil turul nõutavate oskuste omandamist) ja avatud meelt minna tööle sinna, kus on tööd ning kus selle eest hästi makstakse. Või alustada ise ettevõtlusega. Sel viisil jääb lõpuks vähemaks miinimumpalgaga töötajaid, samas kasvavad palgad igal pool. Nii ei tunduks ka 25 000kroonine keskmine palk utoopiana.