Imelises Siberis väliseestlasi ja loodust avastamas

Rongiaknast möödusid tuhanded külad, suured linnad, vaheldusid erinevat liiki metsad meeletute põllumassiividega, ületada tuli lauskmaid ja võimsad Uurali mäed. Igas raudteejaamas, kus rong pikemalt peatus, käisime väljas sooje värskeid rasvast nõrguvaid pirukaid ostmas.

Krasnojarskis ootas meid sealse eesti seltsi esinaine Vera Nikolajeva-Oinets, kes oli giidiks linna ümbruses ja abiks kontaktide saamisel.

Krasnojarski lähistel on maailma suurimate jõgede hulka kuuluvale Jenisseile rajatud hüdroelektrijaam. Sealt saavad energia raskemasinatehased, metallurgia-, keemiatööstused ja teised majandusharud.

Aastas saab mõni laps Eestisse õppima ja ega nad eriti tagasi kipu. Eesti keelt räägivad külas kõik puhtalt ning külapoisid tahtvat naisteks kosida ikka eestlastest piigasid.

Loodushuvilistena oli põnev õppida tundma Lõuna-Siberi kontinentaalset kliimat, mis on meie merelisest pehmest kliimast märksa karmim. Lääne-Sajaanide mäestikualale sõites nägime kaugelt lumiseid tippe. Mägede nõlvu katab valdavalt mägitaiga (nulg ja kuusk), 1800 m kõrguselt algavad seedermänni- ja lehisehõrendikud, veel kõrgemal on männitundra.

Raskete kottidega kivilt kivile hüpates, kärestikulisi jõgesid ületades ja puujuurikatel turnides vallutasime Sajaanide tippe. Läbisime taiga ja jõudsime taimkatteta mäemürakate lumistesse tippudesse.

Kaemata ei saanud jätta ka Baikalit - maailma sügavaimat (1,6 km) ja suurima mahuga (23 000 km3) mageveejärve. Baikali äärde saime Irkutskist mikrobussiga, kotid nöörijupiga katusele seotud. Järve ääres on valdavaks rahvuseks burjaadid.

Baikali pakutavat läksime nautima Olhoni saarele, mille ida- ja põhjaosa on avarate stepiväljadega, lääne- ja lõunapoolsed alad lehise taigaga.

Oli vapustav matkata laias stepis, kord jooksis suslik taamal urgu, kord möödusime lamba- või veisekarjast, kord tõusis sekunditega tugev tuul. Päike siras teravalt, kuid õhk oli jahe. Ööd olid selged ja jahedad. Jahe ja selgeveeline on ka Baikal (maksimaalselt 8Y C), mis ei seganud karastamist.

Sealsete venelaste hinged olid lahked: kõik laual olev kuulub külalisele ja kui järele jääb, süüakse-juuakse ka ise.

Autor: Tiit Vaasma