Soomel on vaja vanast lahti lasta

Uusi võimalusi saaks ammutada kas või sellest, et jääkate sulab  ja majandustegevus Arktikas elavneb.

Kas Soome heaoluühiskonnal on tulevikku, sõltub paljus sellest, kas suudetakse vanast lahti lasta ja mõelda n-ö karbist väljas.

Taolisel teelahkmel on Soome ehk kord iga paarikümne aasta tagant, tõdes Soome peaminister Jyrki Katainen, kes oli eile Heureka teaduskeskusesse kokku kutsunud Soome võimu- ja  opositsiooniparteide ja tööturu osapoolte esindajad. Eesmärk oli ühtlustada arusaamu, millised on Soome majanduse ees seisvad probleemid ja mida edasi teha.

Katainen tõi paralleeli 1990. aastatega, mil Soome otsustajatel oli kesk rasket majandusseisu julgust ja visiooni panustada uuele – toonased otsused lõid aluse Soome IKT-sektori eduloole.

Ka praegu käib võitlus uue ja vana vahel – mõlemat korraga ei saa.

Üks on selge – Soome ühiskonnas on suur toetus, et nn Põhjala mudel on väärt alalhoidmist. Ent selge on ka see, et praeguste tulude juures käib mudeli ülalpidamine Soomele üle jõu. Soome riigi võlg kasvab kiiresti ning senise kursi jätkudes ületab see aastaks 2015 euroalal lubatud 60% piiri suhtena SKTsse. Euroala riikidest on Soome enim eksporditurgu kaotanud.

Soome konkurentsivõime pole piisav. Hoolimata kõrgetest kohtadest rahvusvahelistes konkurentsivõime edetabelites, ei ole Soome enam piisavalt konkurentsivõimeline, et korvata järsku langust paberitööstuses ja IKT-sektoris ning luua juurde kõrge lisandväärtusega töökohti, mis heaolumudelit ülal hoiaks, hoiatas Aalto ülikooli professor Sixten Korkman.

Lühikeses perspektiivis eeldab see Soomelt palgakulude kasvu kontrolli alla saamist. Erinevalt peamistest kaubanduspartneritest, kus palgakasv 2008.–2009. aastal pidurdus, jätkasid Soomes palgad kasvu ka kriisi ajal. Nüüd pole muud alternatiivi, kui leppida mõnda aega teistest riikidest väiksema palgatõusuga, tõi üritusel välja ka Soome keskpanga juht Erkki Liikanen.

Palgatase pole ainus kurja juur. Väga oluliselt on Soome konkurentsivõimet õõnestanud välistegurid – muutused globaalses majanduses ja tööjaotuses, tootmise kolimine lähemale kasvavatele turgudele ning soodsama ettevõtluskliima ja madalama kulutasemega riikidesse. Enam ei saa rõhuda ega loota Soome ettevõtete isamaalistele tunnetele – Soome ekspordis olulised suurfirmad tegutsevad globaalses konkurentsis ning vaatavad eelkõige seda, kus kapitali tootlus on suurim.

“Pikas perspektiivis on määravad haridus, metropolipoliitika, elamumajandus, tööjõu liikuvus, infrastruktuur, energia ja mitmed muud tegurid,” ütles Korkman.

Kui väliskeskkond on sedavõrd muutunud, on loogiline, et ka soomlased ise peavad muutuma. Ehk tuleb kogu heaoluühiskonna mudel ja ootused ühiskonnale üle vaadata.

“Üksikisik peab võtma suurema vastutuse,” ütles ettevõtja ja poliitik Jussi Järventaus, avaldades muret, et Soome avaliku arvamuse uuringud näitavad soomlaste väga suurt iha turvatunde järele. Iga inimene peab hoolitsema, et on võimeline muutustega kaasa minema, ja vastutab ise oma edu eest tööturul, ütles Järventaus.

Suur üksmeel valitses foorumil selles, et Soome heaoluühiskonna hoidmiseks tuleb kõigil rohkem tööd teha. “Töö tuleb uuesti au sisse tõsta,” kõlas mitme osaleja, sealhulgas Soome rahandusministri Jutta Urpilaineni suust. Samuti see mõte, et muutuste koorem ja kannatused tuleb jagada võimalikult võrdselt.

Kreekas on veel hullem. Eile ajalehes Helsingin Sanomat avalikustatud küsitlus näitas, et soomlased mõistavad muutuste vajadust küll, kuid on nõus vaid selliste muutustega, mis neid endid ei puuduta. Korkmani hinnangul on soomlaste kriisitaju aga nõrk – lohutatakse ennast sellega, et Lõuna-Euroopas on asjad veel hullemad.

Eelkõige on Soomel puudus ettevõtjatest, kes tahaksid riskida ja investeerida, et luua töökohti. Ettevõtluse ergutamiseks võiks riik maksusüsteemi üle vaadata, et see riskimist ei karistaks ega põhjendamatult laenukapitali eelistaks. Lahendusi vajavad ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete laenuprobleemid, tõdeti töögruppides toimunud aruteludest kokkuvõtteid tehes.

Jyrki Katainen avaldas lootust, et arutelude järel on seisukohad lähenenud või vähemalt paranenud arusaamine teise poole seisukohtadest.

Soome jaoks määravaks saab aga see, kas aruteludele järgnevad ka otsused ning kas erimeelsustes ollakse valmis kompromissile minema.